Konversationen

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et varasest lapsepõlvest kuni keskkooli lõpuni lugesin ma väga palju raamatuid. Kohustuslik kirjandus oli mõnikord juba oktoobri keskel lõpuni loetud ja näiteks Mati Unti ja E. M. Remarque'i lugesin ma mingil hetkel nii kaua, kuni raamatukogus enam ühtegi nende lugemata teost ei leidunud.

Peale Tallinnasse tulekut ja ülikooli algust jäi aga lugemiseks puudu nii aega, keskendumisvõimet kui tahtmist. Ja nii olengi viimastel aastatel lugenud võibolla ainult kolm-neli ilukirjanduslikku raamatut aastas. Erialaseid raamatuid ja artikleid tuleb muidugi oluliselt rohkem lugeda.

Maris palus sõpsidel endale sünnipäevaks kinkida Dan Browni "Da Vinci koodi" ning sõpsid täitsid ta soovi.

Lugesin selle läbi. Kahe õhtupoolikuga. Ma mõistan täiesti, miks see raamat bestselleriks on saanud. S.t. Dan Brown on kirjutanud viieleheküljeliste peatükkidega actionraamatu, mis mängib mõneti jultunult religiooni ja Eurameerika kultuuritaustaga. Peategelaseks on Indiana Jonesi ja Lennart Meri hübriidina kujutatud keskealine professor ning müstiline punajuukseline krüptograafist pranstlanna (täiesti reaalne kombinatsioon, kas pole). Dan Brown on umbertoekoliku täpsusega uurinud ristiusu ja katoliku kirikuga seotud märke, märgisüsteeme ja nende tähendusi ning sidunud selle agaatakristilikult keerulisse petu- ja omakasuskeemi. Olen kindel, et ta on selle raamatu täiesti teadlikult konstrueerinud lõpust alates. S.t. leidnud paar huvipakkuvat valget laiku mr Kristuse eluloos, visanud sekka paar intrigeerivat semiootilist mõttekäiku pentagrammi, risti, mr da Vinci taieste ja muude lääne kultuuri levinud sümbolite kohta, pannud tegutsema paar müstilist kirikuorganisatsiooni, lollid pranstlased ja targad ameeriklased koos ustavate inglastega ning sidunud kogu loo kokku nii, et iga peatükk jääb pooleli väga intrigeerivast kohast. Lisaks muidugi lakooniline, ent paeluv jutustamislaad.

Huvitav raamat. Huvitav, nagu seiklusfilm, millest paari nädala möödudes jääb meelde ainult paar üksikut seika. Minu praegusele keskendumisvõimele sobis eriti hästi suurte tähtede ja rohke kasutamata ruumiga trükk, lisaks eelmainitud ülilühikesed peatükid ja see, et autor pea iga teise peatüki lõpus mingid otsad lahtiseks jättis.

Samas on mr Brown tagunud rauda, mis pole sugugi kuum. Praegu pole kristlus ju kuigi in. Kui keegi suudaks islami telgitaguseid valgustava loo samamoodi põnevikuks voolida, loeksin meeleldi.

This entry was posted on Sunday, March 12th, 2006 at 9:22 pm and is filed under Raamat. You can follow any responses to this entry through the RSS 2.0 feed. You can leave a response, or trackback from your own site.