Konversationen

Iga kord kui ma olen välismaale lennanud imestan ma, millise võimsa süsteemi on inimesed kokku pannud. Lennukid, lennujaamad, broneerimissüsteemid, rajad, standardid, tollikontroll, turvakontroll.

Lend on senini läinud sujuvalt – Tallinnast pisut hirmutava kahemootorilise propellerlennukiga üle lahe sõit oli nii lühike, et vaevalt sai lennuk rattad maast lahti ja mu südamerütm taastus, kui juba hakkasime allapoole jõnksuatama.

Maandudes sattusin esimest korda elus Soome. Helsinki Vantaa lennujaam oli väga põhjamaadelikult puhas ja klanitud, pisut liigagi kliiniline. Aeg läks aeglaselt ja mul oli päris hea meel, kui Finnairi Airbus lõpuks suuna Heathrow poole võttis.

Lend Inglismaale möödus kohutavalt keemilise maitsega söögi, kahe norskava vanamehe ja paari Soome õlle seltsis.

Heathrow oli inglismaalik – must, kitsas, vana, kohutavalt rahvast täis. Lisaks oli mul üsna kiire, kuna connected lend Bostonisse läks juba tund peale eelmise maandumist paar km eemal terminalist ja vahepeal oli vaja ka turvakontrollis käia. Higise ja väsinuna seisin 100m järjekorras koos sama higiste igat nahavärvi inimestega. Kassa juurde jõudes õnn pöördus – kuna minu iste oli ülebroneeritud, pandi mind esimesse klassi.

Esimene klass rokib! Boeing 747 teine korrus, suured igas suunas liigutatavad tolid, mugav igas suunas sõidutatav meediakeskus, kolmekäiguline lõuna (sh tiramisu, shampanja ja korralik tammine vein koos toitva praega). Iga 5 min tagant käivad viksid klienditeenindaja - kuumad rätikud, külmad rätikud, värskendustega kotike. Tunne on nagu sakslasest penskaril Saaremaal sanatooriumis.

Järgmine samm on siis USA. Loodan, et maale lastakse ja kõik sujub.

Ainuke, mis puudu, on internetiühendus.

This entry was posted on Monday, July 10th, 2006 at 3:04 pm and is filed under Isiklik. You can follow any responses to this entry through the RSS 2.0 feed. You can leave a response, or trackback from your own site.