Last mile

Keeran suurelt maanteelt kilomeetrikese peale tammi lõppu vasakule. Kiirusehüpnoosi poleks need paarkümmend kilomeetrit pidanud tekitama, ometi pean viimasel hetkel võrdlemisi järsult pidurdama, et mitte 60km/h 90-kraadisesse pöördesse söösta. Vaatan kiiresti üle õla - sülerikott on tagaistmel vildakile vajunud, ent põrandale prantsatanud veel pole.

Tee on värskelt tumehalli killustikuga pinnatud, loodus augustikuiselt tumeroheline, kohati juba pruun ja väsinud ilmega. Tibutab. Kraav, kust kunagi särge püüdsime, on peaaegu kinni kasvanud. Tõmbasin sealt kunagi ühe kala isegi paljaste kätega välja (see on minu põhiline kalamehejutt).

Viies käik. Mittemidagiütlev metsavahe, esiklaasile sajab vahtratelt raskeid piisku. Mui kurvis lähen, nagu ikka, 120km/h. Tee kallutab autoga mõnusalt kaasa ja saan vabajooksuga pimeda Oti kurvini välja.

Asulatähis. Ees venib järelkäruga sinivalge vana Volga. Tundub, et ka käru on kuuekümnendatest, kuna selle numbrihoidja kohal on samasugune kajakat meenutav logu. Vana Volga sobib siinsesse miljöösse kahtlemata paremini kui viimasel ajal standardiks saanud kaheksakümnendate lõpu BMW 318.

Keeran Volga järel ristmikult vasakule. Kultuurimaja seisab samal kohal, puud, mis istutatud umbes siis, kui kooli läksin, hakkavad juba teed varjutama. Peatun kuulutustetahvli kõrval. Krt, täna on ju esmaspäev, kino on laupäeviti. Dolby Surround ja 250 istekohta 1000 elanikuga vallas. Uhke!

50m eemal poe varikatuse all seisab seltskond tumedaid kujusid, umbes neli-viis meest. Nende vanust ei oskaks välimuse järgi määrata. Mulle tundub, et kaks olid siis "suured poisid" kui meie plekist Kamaz-idega mängisime. Maas seisab kaheliitrine "Turbo Diesel". Kõik silmapaarid on uustulnukal.

Suunatuli, esimene käik, teine. Keeran meierei juurest läbi kruusase parkimisplatsi paremale. Autoga lähevad viimased 50 meetrit hetkega. Auk!, käib mõte peast läbi, aga istmik ei kinnita seda. Imelik, vanasti oli selle koha peal alati auk.

Peale kirsiheki lõppu pidur, rool vasakule. Sõidan peaaegu üle aiamaa nurga, nii lähedale on see kuurile liikunud. Pargin jorjenipuhma ette. Rooliluku panen harjumusest peale.

2 Responses to “Last mile”

  1. lalione Says:

    Kuidagi...südamlik kirjeldus...kodu meenub...:)

  2. Administrator Says:

    vaos hoitud, kuid paljuütlev. Väga täppi läinud tekst. Tänan.

Leave a Reply


.pri.ee priiks!