Hollywood

Siinkohal jagan emotsioone, mis tekkisid jaanuari alguses üksinduses paari filmi vaadates. Tean, et unustan enamuse mitteoluliste filmide ja raamatute (selle valdava enamuse, mis ei jäta tõsist emotsiooni v konflikti) sisu, vormi ja tunde päevadega, seega on täna pea viimane aeg järgnev kirja panna.
  • The Talented Mr Ripley
    Omapärane! Positiivne peategelane on jäetud kõrvalrolli ja kogu film keskendub negatiivse tegelase ümber. Väga stiilsed 20 saj algupoole tänavad, interjöörid, riided ja masinad, Jude Law väga loomulik yuppie tegelane ning hea jazz. Pinge, keerdkäigud ja 'peaaegu vahelejäämised' ei lase filmil igavaks muutuda, kuigi lõpp tegelikult venib. Ameerika filmilt oleks oodanud pisut suuremat draamat lõpetuseks. Meessoost vaatajatele soovitan. Neidistele ei paista enamasti meeldivat .. hmm.
  • The Royal Tenenbaums
    Üsna kummaline komöödia. Ma olin ainus toasolevast kuuest inimesest, kellele see natukenegi meeldis. Omapärase alguse (kiirluubis narratiiv peategelaste noorusest) peale oleks oodanud pisut kiirema tempoga filmi. Lõpp kiskus Ameerikaks ära – kurjad inimesed hakkasid oma lähedastest hoolima, arad said julgeks, kõik mehed leidsid endale naise, naised mehe, koerad kassi jne.
    Visuaalse külje ja kohatise karmi absurdi poolest naljakas (Gwyneth Paltrow tegelase sõrmekaotamislugu), nõrga ja way liiga aeglaselt areneva süzheega.
  • Life or Something Like It
    Miks mulle tundub, et enamuse Hollywoodi analoogseid filme (alguses midagigi lubavaid, ent katastroofiliselt viletsa lõpuga) rikub ära stereotüüpne idioodist executive producer, kes rakendab valemit 'kõik filmi tegelased on lõpus koos pesapallistaadionil ja vihuvad keep-smile saatel buugi-vuugit, iga naine leiab mehe ja iga mees naise ja koer kassi, hiir juustu ja see, kes seni on üksik, püüab lõpusekundil staadionilt mingi megastaari poolt lendu lastud pesapalli, mille peale kõik kergendatult naeravad '. Tavaline ja suhteliselt pretentsioonitu komöödia muutus kusagilt viimasest kolmandikust alates masendavalt masendavaks klisheesid täis stereotüüpseks 'Muuviks'.
    Meespeaosaline
    1) ei olnud välimuselt väga kena
    2) jäi tõsiselt Angelina Jolie üsna särava tegelase varju
  • Bridget Jones's Diary
    Rene Zellweger ei ole ilus naine! Mul oli natuke raske vaadata tema suhteliselt vormis väljas keha ja kohutavat soengut. Naljad olid üsna äärmusteni viidud Bridget Jonesi räiged seltskondlikud läbikukkumised. Hugh Granti tegelane oli äärmiselt ligitõmbav, exceptional huumoriga ja enne 'paljastamist' pmst ideaalne briti mees. The other guy sobiks parem kostüümidraamasse, kuna ta ei paistnud peale pinges kaelalihaste ja aristokraatliku inglise keele suurt midagi välja anda suutvat. Väärib vaatamist Bridgeti piinlike stseenide pärast.
  • Adaptation
    Nicholas Cage oli kas maskeeritud lodevaks ja koledaks kiilanevaks närvihaigeks kirjanikuks ja tolle joviaalseks kaksikvennaks. Väga toredate twistidega süzhee (tegevustik pmst kirjeldab filmi, mida vaatad), suurepärased vahelõigud, kus Nicholas Cage'i tegelinski ettekujutatud filmisüzheed publikule näidatakse. Cage'i paanikahood on väga hästi mängitud (siiski huumor). Suurepärased näitlejatööd kolmelt peamiselt näitlejalt. Parim film kuuest. Kannab nii süzhee kui näitlejad. Ka lõpp on talutav.
  • Way of the Gun
    Ma ei saa aru, miks Benicio Del Toro pole veel A-kategooria staaride seas. Ta küll mängib pmst alati sama lakoonilist ja kummalist relvakangelast, ent minu arvates peaks selline heitunud kohati halastav retsidivist olema nowadays igati sobiv protagonist.
    Ryan Philippe oli Cruel Intentionis perfecto, ent Justin Timberlake'i habemetüüka ja el Mariachi käitumisega gängsterina ta küll väga usutav polnud.
    Juliette Lewis ei saanud selles filmis muud suurt teha, kui röökida ja lühikesi distantse komberdada, James Caan mängis vanakooli 'õige' gängsteriga pmst pooli vanade filmide pahasid, ent õiglasi tegelasi.
    Vast kõige huvitavamad tegelinskid olid filmisündmuste keskmes oleva beebi rikas võltsema ja surrogaatema 2 ihukaitsjat – nemad olid otsekui Matrixist või Equilibriumist välja lõigatud ja ilma kuidagi adapteerimata sellesse Desperado stiilis actionisse kleebitud.
    Süzhee oli suhteliselt lihtsustatud. Tegelased olid ebareaalsed püssikangelased, kes krt teab, millise raha eest sõitsid hambuni relvastatult ringi ja killisid üksteist enneolemata kavalate nüketega. Iga püss tulistas ca 5x enam kuule, kui reaalsuses ja paar kuuli keresse saanud tegelinski jooksis üsna reipalt ringi. Operatsiooni oli võimalik läbi viia räpases hotellitoas ja kõik pmst reetsid kõiki teisi.
    Lisaks olid kõigi moblad kogu aeg levist väljas .. vahetage operaatorit, for-gaad-seik, sellest sõltub teie elu!
    Sobiks meeste seltskonnaga vaatamiseks paari humala taustaks.

One Response to “Hollywood”

  1. m. Says:

    tekkis 1 küsimus. mitu korda oled sa 'The Talented Mr Ripley' vaadanud? see oli seesama film, mille ajal ma magama jäin? jah, tsikkidele see peale ei lähe!

Leave a Reply


.pri.ee priiks!