Maire Aunaste "Viis aastat peidus"
Pean tunnistama, et Maire Aunaste oli lapsepõlves minu jaoks üks talumatumaid TV saatejuhte - kõrge ja terava häälega, kogu aeg rääkis piinlikest teemadest, tundus, et vihkas mehi ja oli kõigi lastega karm.
"Reisile Sinuga" oli peaaegu sama raskelt vaadatav, kui Urmas Oti "Carte Blanche". Viimast tahtis ema millegipärast alatiii vaadata ja me vennaga saime selle kestel pideva "tšššššššššš" osaliseks.
Otsisin kahe IT-raamatu vahele Apollost midagi mitte-tehnilist lugeda ja leidsin Aunaste raamatu. Kuigi ma peale Mihkel Raua "Musta pori näkku" tegin julge avalduse, et nüüd ma ei taha enam tükk aega ühtegi "Eesti Staari" autobiograafiat lugeda, otsustasin, et proovin "Viis aastat peidus" ära .
Alguses tahtsin mõne päris ilukirjandusliku teose võtta... aga kõik, mille ma suvalise koha pealt lahti lõin, sisaldasid külafilosoofilist pläma stiilis:
"see üksik maaslamav porine üheksakümnendate lõpus vast moodnegi olnud naisteking oli <sisesta peategelase nimi> jaoks kõiksuse hinge transtsendentaalse kehastuse metafüüsilise paradigma sisekosmose kaemuse diskursus"
"Miks see raamat?!?!" küsis Maris, kui Aunaste raamatu koju tõin. Noh, sellepärast, et tahan vanu hinnanguid ümber hinnata, et raamat sisaldab isiksuslikku arengut ja õppetundi, katab ainult teatud huvitavat perioodi lähiminevikust ja pole liiga pikk.
Täiesti hea raamat oli.. mitte ajaloolises või epohhioovas mõttes, aga julge statementina selle kohta, et "kuidas siis on illegaali kibedat leiba maitsta?". Mina võtaksin selle kokku fraasiga "ajakirjanduslik eksperiment elust illegaalina USA-s". Negatiivsema poole pealt jäi raamat natuke pealiskaudseks... ja Maire Aunaste oli enamikul fotodest ühe ja sama näoilmega.
