Film: "Into the Wild"

Võibolla olen ma üles kasvanud liiga tolerantses kodus.. või olen geneetiliselt sattunud ja kasvatatud liiga alalhoidlikuks, hamsterlikuks kogujaks ja konformistiks, aga ma ei saa aru, miks inimese soov erineda, eralduda peab alati algama omastele ja sõpradele mentaalses "lõuga sõitmises", oma hädavajalike elamistarvete lõhkumises, raha põletamises. Esimesed on su liitlased, viimased on ainult asjad. Asjadega pole mõtet võidelda, liitlastega samuti.

Sellepärast tundus "Into the Wild'i" "ühiskonnast eraldumine" minu jaoks üle tervisliku piiri läinud hilispuberteedi romantilise kujutamisena.

Mind häiris, et peategelane pidas hüljatud bussivrakis elamist, püssist loomade tulistamist ja petrooleumilambi põletamist "maksimaalselt maalähedaseks/naturaalseks eluviisiks". Kui loomi, putukaid ja taimi vaadata, siis on lihtsuse poole veel pikk tee minna. Praegusest nutikamaks on keeruline saada, kinglooma poole suundumiseks pole vaja isegi teleka tagant tõusta, pigem vastupidi.

Aga kui oma peas elava keskealise konformisti vingumisest üle olla, siis on "Into the Wild" väga ilusasti jutustatud ja üles filmitud road-movie täiskasvanuks (mitte)saamisest, kuigi natuke õõvastav, et põhines tõsielul..

Mõned tsitaadid:

  • Rahvuspargi ametnik peategelasele: "You can't paddle down the river without a permit. If you want a permit, I can put you in a permit waiting list. The next available time is May 2nd 2003." Peategelane: "12 years?!? 12 years to go down the river?"
  • Kaasaskantavast makist mägijõe ääres "tümmi" kuulav turist mööda jõge allavoolu aerutavale peategelasele: "I love this! Don't you love this? This is nature.. yeah!!!"

3 Responses to “Film: "Into the Wild"”

  1. Pärtel Says:

    Kuna mina seda filmi sulle mõned nädalad tagasi soovitasin, siis ei saa ma mitte jätta kommenteerimata. Mentaalseks lõugasõitmiseks on tavaliselt ka põhjused. Ja ma ütleks, et antud juhul ei olnudki ju sellega tegemist? Tüüp lihtsalt läks oma teed - tegi mis talle õigena tundus. Asjade lõhkumisel, ära viskamisel või põletamisel ongi pigem märgiline tähendus enda jaoks - tema idee ei olnud kogu maailma rahale tuli otsa panna või teiste inimeste mõttelaadi väga muuta. Mulle jäi filmist mulje, et selle põletamisega tegi ta pigem enda jaoks asju klaariks ja valis suuna edaspidiseks. Lisaks meeldis mulle peategelase positiivne ellusuhtumine ja spontaanne tegutsemine. Üks ebareaalne koht, mis mul meelde jäi oli see, kuidas ta keset talve sumpas läib jõe olles ise puusast saati vees. Aga üldiselt mulle see film väga meeldis - nii sisu poolest (nagu enne kirjutasin) ja ka vormi poolest. Hea muusika, ilusad vaated.

  2. E:r Says:

    Don't get me wrong.. mulle meeldis see film, isegi väga. Ma lihtsalt ei suuda suhestuda peategelase motiividega. Aga võib-olla peitubki geniaalsus sellises kompromissituses.

  3. E:r Says:

    Wikipedias on artikkel Christopher McCandlessist, kellest film inspireeritud oli. Ta suri nälga. Filmis suri, kuna ei saanud üle jõe tsivilisatsiooni juurde tagasi. Reaalsuses oli jõel käsitsi vändatav sild, tema elamisest mõne km kaugusel olid mehitamata hütid hädaabivarudega jne.

    http://en.wikipedia.org/wiki/Christopher_McCandless#Cultural_legacy

Leave a Reply


.pri.ee priiks!