Kollane nokats

Janke postitust sõdurionu kiilaspeast lugedes meenus mulle üks stseen minu endaga umbes tosina aasta tagant (OMG, ma mäletan tosina aasta tagust aega :o ).

Mu vanaema elab Pärnumaal, meie elasime Saaremaal. Käisime vanaemal 1-2x aastas külas, reeglina suvel. Peale bussiga saarelt Pärnusse jõudmist olid "lapsed" (ehk siis mina vennaga) näljased ja reeglina käisime enne maale edasi sõitmist linnas söömas. Meil kujunes välja "teekonnajärgne" söögikoht - Rüütli tänava alguses asunud (ja väikeste muudatustega vist siiani toimiv) bistroo.

Tol korral olime bistroos järjekorras, mul kandikul friikartulid viineriga vms tol ajal kõige lahedam toit tundus ja peas enda arvates hullult äge kollane nokamüts.

Minu ees seisis naine umbes kolmeaastase lapsega. Laps oli naisel süles nii, et tema pea vaatas üle ema õla taha, s.t. minu poole.

Laps vaatas mind tükk aega üksisilmi ja hõikas siis üle kogu bistroo: "Emme, onju kollane on naiste müts!"

3 Responses to “Kollane nokats”

  1. Janke Says:

    Heh-heh, päris hea... :D Mul pisiõde kui ka mingi 3-4ne oli, siis hüüdis üle bussi mingit lopsakat vene daami kasuka ja karvamütsiga nähes:"Em-meee, vaata- Vembu ja Tembu!" :D

  2. tinistaja Says:

    Minul on ka lugu. Sõitsin Tallinn-Pärnu rongis. Mind piilus naeratades üks väike vene tüdruk. "Да, это бабушка", osutas noor ema minu suunas. Mina olin siis alla 30-ne...

  3. Kati Says:

    kui ma veel noor ja ilus olin(nii umbes põhikooli alguses), siis talvel nt paljud inimesed arvasid, et ma olen poiss... ala... "poiss, tead sa mis kell on"... :S

Leave a Reply


.pri.ee priiks!