Jalgrattaremont 90ndate alguses

Kopeerin siia üle loo, mille postitasin velo.clubbers.ee foorumisse teema "Markantsemad juhtumised rataste remondi ja lagunemise" alla.

Parandasin kunagi vanal hallil ajal noorema venna Školnikut (oli selline Ereliukasest klassi võrra väiksem ratas). Ketilukk oli lahti tulnud ja seib, mis luku pooli koos hoiab, ära kadunud. Ma siis tegin käepärastest vahenditest, a la mingi teine plekkseib või vasktraat uue "custom" seibi.

Enne ratta vennale tagasi andmist oli vaja muidugi ise üks "kiirem ring" teha. Mõeldud-tehtud. Ringi lõpus oli väike laskumine. Väntasin elu eest, et hoog sisse saada. Suure pingutuse peale käis raks, mu uhiuus isetehtud ketilukk kadus kus see-ja-teine ja kett tuli rattalt uuesti maha.

Kuna käsipidurit rattal polnud ja kuurisein lähenes hirmuäratava kiirusega, mõtlesin, et libistan jalaga tasakesi esiratta peal (porilaudu polnud "õigete meeste" ratastel ammugi) ja võtan nii hoo maha.

Aga niipea, kui mu jalg esiratast puudutas, oli jalalaba, raksti, esikahvli vahel ja järgmine asi, mida ma tundsin, oli, kuidas pea vastu murumätast laksatas.

Olen nüüd tarkvaraarendaja, nii et ilmselt püsivaid tüsistusi ei jäänud.

3 Responses to “Jalgrattaremont 90ndate alguses”

  1. Pärtel Says:

    Seda on kohe valus lugeda

  2. Offf Says:

    Viimane lause peaks kõlama nii: "Olen nüüd tarkvaraarendaja, nii et ilmselt püsivaid tüsistused jäid." Normaalne inimene ei tegele infotehnoloogiaga :)

  3. E:r Says:

    Muahahaa.. Offf, õige tähelepanek.

    Oma viimaste kuude koodi lugedes on küll tegelt tunne, et tüsistused jäid.

Leave a Reply


.pri.ee priiks!