Konversationen

Töötan Tallinna citys ühes suures majas, mis on otsapidi veel mitme majaga ühendatud. Ümberringi on tasulise parkimise tsoon. Minu tööd ostval firmal on maja taga tasuline parkla töötajatele, ent parkimiskohtadega nii kitsas käes, et neid jagatakse vaid 500.- eest kuus ja pidevalt on umbes 100 töötajat parkimismaja järjekorras.

Maja ees suure tee ääres on kitsas kliendiparkla. Sinna peaksid oma auto jätma kõik mitte VIP-dest külalised.

Maja kõrval on putka. Mingi suvaline. Selline, kus aknal ei ole mitte shokolaadibatoonid, vaid ainult tühjad pleekinud paberid. Putka aknal on nii kaua kui mina seda mäletan käsitsi kirjutatud silt:

Parkimis pileteid ei müüda

Mina saan asjast aru nii, et müüja käest pidevalt küsitakse mingeid nõmedaid parkimispileteid ja kõige lihtsam lahendus on panna silt üles, et nõmedad kliendid enam ei tuleks oma nõmedaid tooteid küsima.

Võrdluseks olukord: suvises Pirita rannas kõnnib ringi tädi, kaelas termokott ja müüb ungari pekki. Äri eriti ei lähe, seega on mutt tige. Kuna mingid nõmedad inimesed käivad pidevalt mingeid nõmedaid jäätiseid küsima, siis paneb mutt termokotile sildi "Jäätist ei müüda". Problem solved.

This entry was posted on Tuesday, October 25th, 2005 at 9:24 am and is filed under Varia. You can follow any responses to this entry through the RSS 2.0 feed. You can leave a response, or trackback from your own site.