Raamat: Hermann Hesse "Stepihunt"

Hermann Hesse "Stepihunt" on minu jaoks alati olnud üks keskkooli "kohustusliku kirjanduse" raamatutest. Ma ei tea, kas see raamat on ka tegelikult kohustusliku kirjanduse nimekirjas või mitte, aga nii on mulle tundunud.

Täna, 10+ aastat peale keskkooli lõpetamist, meelitasid mind "Stepihunti" lugema kahe ~tuttava inimese välja käidud kaks täiesti diametraalselt erinevat arvamust.

Üks neist (meesterahvas) kirjutas, et pole ammu raamatu lugemise ajal nutta lahistanud ja teine urises midagi stiilis "miski ei näita selgemalt, et inimene on ennasttäis viriseja ja kehkenpüks, kui "Stepihundi" oma lemmikraamatuks pidamine".

Umbes samasugused vastandlikud tunded valdasid mind ka lugemisel. Ühelt poolt ärritus ülevoolavalt romantilise ja sõnaohtra hilispuberteedi/keskeakriisi stiilis mäslemise vastu, teisalt respekt Hesse suutlikkuse vastu tõstatata sedavõrd kauneid ja osavalt sõnastatud (eksistentsiaalseid?) küsimusi.

Ilmselt pole ma enam piisavalt noor, et hinnata "Stepihundi" mässu "standardse" maailma vastu ja veel mitte piisavalt vana, et tõstatada küsimusi stiilis "aga miks ma elasin". Kirjanduslikus, lugemisnaudingu ja mõttepiltide maalimise osas on Hesse see-eest meisterlik. Juba selle tõttu vääris "Stepihunt" "ära" lugemist ("совершенный вид").

Leave a Reply


.pri.ee priiks!