Socially challenged

Projekt, mille kallal töötan on 4/5 valmis - analüüs, disain ja dokumentatsioon tehtud, äritellija senise funktsionaalsusega so-so rahul, projektijuht ja ülemused mõistlikud. Kõik, mida kodeerida on teada ja ometi istun ma päris tükk aega igast päevast raali ees ja vaatan klaasistunult ekraani, olles otsekui paralüüsis, võimetu koodi toksima.

Teate, mis mul kuuli kokku ajab?

Rutiin? Eip, mitte päris seda. Õige vastus on eesmärgitus! Ja seda mitte tehtud tööde keerukuse ja räägitud juttude mahu, vaid mingi õhina või sädeme poolest. Keskmine kolleeg minuga ühes ruumis on must nii umbes 10 aastat vanem. Enamusel on lapsed, eluasemelaenud ja konservatiivne ellusuhtumine. Keskmine jututeema on kellelegi/millelegi ärapanemine.

Nalja saab, aga kokkuvõttes ei ole mul tunnet, et me oleksime siin mingi ühise tulemuse nimel koos. Ja niisama, 'ülemuse jaoks' pole ka mõtet viieteistkümnekesi mingitest abstraktetest projektidest jahuda.

Võibolla on põhjuseks teenindusele suunatud osakonna omapära (tulemuseks on see, et justnimelt praegu on tellija rahul), võibolla ettevõtte mastaabist tulenev eesmärkide abstraktsus/hoomamatus (kogu firma eesmärgina on kirja pandud 'suurendada ettevõtte väärtust', mis mind väga usinamalt 'progema' ei pane) võibolla miski kolmas, aga efekt on selline.

Leave a Reply


.pri.ee priiks!