Konversationen

Kontorirotid, kas olete tähele pannud, kuidas inimesed (reeglina projektijuhid, kellel on kogu aeg vaja arvutiga ringi saalida) ühest ruumist teise minnes sülearvutit käes hoiavad? Üks trükib püstijalu viimaseid koodiridu, teisel on arvuti nurkapidi käes nagu poekott.

Kas süleri kandmise viisist võib teha järeldusi kandja olemuse/psüühika kohta?

Mõned meelevaldsed näited:

• "mapp" - kaas on kinni ja arvuti ise on kaenla all nagu vanakooli mapp (http://bit.ly/2tTdmq). Sobib korras närvisüsteemiga inimesele, kellel parasjagu kiire ei ole.
• "beebi" - arvuti kaas on lahti ja arvuti ise puhkab käe peal nagu väikelaps. Sobib inimesele, kelle bioloogiline kell on jõudnud faasi, kus oleks sobilik lapsi saada ... või lihtsalt vanema arvuti kasutajale, kelle jaoks iga standby/hibernate/shutdown on talumatult aeglane.
• "kilekott" - kaas on lahti ja arvuti ripub ekraani ülanurka pidi näppude vahel nagu kilekott. Sobib inimesele, kes on cool.
• "FPS" - First Person Shooter - arvuti on käes lahti ja kõndimise ajal saab slaididele viimaseid muudatusi teha või näiteks e-kirja saata (http://bit.ly/1qA4HZ). Sobib näiteks projektijuhile või marketroidile.

Mul endal on kasutada üks suhteliselt vana IBM-i süler, nii et eelistan "beebistiili".

Pisiartikkel neile, kel on allergia "enterprise" lahenduste vastu:

There ought to be a rule, oughtn't there, that if a new machine, along with all the wonderful new things it can do, can't do what humans used to do, then we should be able to opt out of using it.

Ostsin pealkirjas mainitud tõenäosusteooriast rääkiva laiatarberaamatu pool aastat tagasi Amazon.com reklaami ajel ("one of the 10 best science books of 2008").. nüüd lõpuks jõudsin lugemiseni.

"The Drunkard's Walk" räägib tõenäosusteooria ja statistika olemusest, ajaloost ja sellest, kuidas juhus mängib meie elus suuremat rolli kui me ise mõistame.

Mlodinow kirjutab hästi ja kaasahaaravalt.. isegi kui juttu on normaaljaotusest või rahvaloendusest. Ameerikaliku kirjanduse musternäitena pole raamatus vist ühtegi valemit, ainult paar viimseni lihtsustatud graafikut. Raamatu sisu ise on segu tõenäosusteooria elementaarmõistetest, nende mõistete tekkeloost ja sobitumisest üldisesse teadusajalukku ning käputäiest autori poolt kavalalt valitud reaalse elu näidetest.

Inimesele, kes peale keskkooli lõpetamist on kusagil tõenäosusteooriat või matemaatilist statistikat õppinud, jääb selle raamatu sisu ilmselt liiga lihtsaks.. nende õpetuste ajalooga tutvumiseks on see raamat liiga süsteemitu ja järele jääb huvitav 20% mahust ehk essee teemal "näiteid juhuslikkuse vääritimõistmisest igapäevaelus".

Uuendus 2009-12-14: Heh.. lugesin täna juhuslikult ühte ammu bookmarkitud esseed "The Psychology of Security" ja avastasin, et enamik Mlodinow' raamatu näiteid "juhuslikkuse väärkasutamisest igapäevaelus" on selles esitatud. Mis tähendab, et kui teil tuleb isu seda raamatut lugeda, soovitan hoopis lugeda turvalisuse psühholoogia essee näiteid ning üldistada.

Jalutasin nädalavahetusel Vabanduse väljakult Solarise kaubakeskuse juurde, et minna laibanäitusele. Enne polnud ma selle poe uksest rohkem kui minutiks sisse astunud. Tulin mööda Sakala tänavat, seega lähenesin Solarisele "valelt" poolt.

Ümber maja jalutades tekkis äkki tunne, et ma ei ole Tallinnas, vaid kusagil Lutoni, Malmö või Stockholmi äärelinnas. Tunne oli inspireeritud lõhnast, mis Solarisest õhkus. See oli toidu, higi ja parfüümi, uriini ja värske asfalti ning väljahingatud õhu lõhnade vaevuaimatav segu.

* Muuseas, laibanäitus osutus üllatavalt huvitavaks. Uksest sisse läksin skeptiliselt - raha eest surnukehi vaadata tundus ebaeetiline.. sees olles aga tundus, et näituse kokkupanija oli tõeliselt huvitatud inimese keha tutvustamistest. Eriti imposantne oli veresoonestik.

Teater. Mõttega. Hoogne. Moraliseeriv. Vihale ja naerma ajav. Vahepeal minu taluvuse jaoks liiga "rahvuslik". Rohkem räägitakse siin.. ja siin, siin, siin, siin, siin ja mujalgi.

Õhtulehe zooloogiarubriigis kirjutatakse uuest loomaliigist - "leopart" - umbes midagi suure kaslase ja pardi vahepealset.

Lisaks - "jaaguari", mitte "jaaguarit"!

STFG meetodi rakendamise järel on näha, et toimetaja peaks olema veel ~ülikooliealine naisterahvas, vblla sellest nunnude loomanimede väärkirjutamine.

Lugesin mõni aeg tagasi huvitavat ja harivat analüüsi sellest, kuidas fotograafia on viimase ~sajandi jooksul muutnud meie arusaama maailmast, ilust ja inetusest. Arvestades, kui populaarne hobipildistamine on, võiks sellele raamatule olla Eestis palju huvilisi.

A brilliant analysis of the profound changes photographic images have made in our way of looking at the world and at ourselves over the last 140 years.

Washington Post Book World

Muuseas, soovitan lugeda eestikeelset versiooni, mitte inglisekeelset, kuna viimane on (vähemalt IT-sõnavaraga harjunud inimesele) üsna keeruline lugemine.

Mõned tsitaadid:

• /../ the camera makes everyone a tourist in other people's reality, and eventually in one's own
• In addition to romanticism (extreme or not) about the past, photography offers instant romanticism about the present
• Photographs turn the past into a consumable object

Viited:

• Amazon - Susan Sontag "On Photography"
• Apollo - Susan Sontag "Fotograafiast"
• Ülevaade Eesti Ekspressis
• Wikipedia - Susan Sontag

eringmae posted a photo:

Jalutasin Tallinna vanalinnas ja avastasin, et Tallinna Lillefestivali (http://lillefestival.tallinn.ee/) raames oli erekteeritud selline monument..

Käisin möödunud neljapäeva hommikul teatris. Justnimelt neljapäeva hommikul kell 8:15 ja justnimelt teatris. NO99 mängib sel kellaajal Kalamajas, Niine tn 11 etendust "Startup".. kus neli tegelast otsivad poolenisti remonditud majas tellingutega kaunistatud saalis publiku ees järgmist suurt äriideed.

Mõte ise - etendada "järgmise suure läbimurdeidee" otsinguid - on praeguse "innovatsiooniaasta" ja minu eriala/töökoha kontekstis lausa geniaalne.. etenduse kellaaeg ja asukoht on samuti suurepäraselt valitud.

Etenduse lugu ise oli pisut hüplik ja .. toores. Minu jaoks ei seostunud etenduse alguse projekteerimisülesanne ja vahepeal sisse põiganud koolitunnid kuigivõrd peamise - ideede genereerimise, läbimurde otsimisega (OK, Ingvard Kampradi tsitaadid olid kohased). Lõpp saabus samuti kuidagi liiga järsult.. s.t. episood 1 "ajurünnak", episood 2 "eksistentsiaalsed küsimused" ja humoorikas kokkuvõttev lõpustseen jäid kuidagi lahtiühendatuks. Aga võibolla oli asi kellaajas ja ainult ühes tassis kohvis, mille hommikul jõudsin sisse kallata.

Näitlejatest mängis väga hästi Gert Raudsep "CEO" rollis (tõesti väga hästi!) ja päris nauditavalt Jaak Prints ja Bert Raudsep "töötajatena". Naisrolli jäi kuidagi tahaplaanile .. tunnistan ausalt, ma ei saanud 100% aru, kas tegemist oli direktori naise, "töötaja" või kogu naissoo emotsionaalse/empaatilise poole esindajaga seltskonnas. Sarkastilise huumori sissetoojana oli Kristel Leesmend aga päris hea .

Hoolimata kergest kriitikast sai vist kogu publik väga hea teatrikogemuse. Ma pole ammu näinud tervet saalitäit inimesi teatrist nii hea tujuga lahkumas. Seega - idee ja uutmise eest tegijatele minu poolt feimi ja respekti.. järgmist sama radikaalset projekti lähen kindlasti huviga vaatama.

Ideed, mille üle etenduses on arutatud, on samuti lugemist väärt. No kellel poleks vaja külmkapi koristusteenust, torustikes elavaid usse, kes söövad juukseid, või koduloomade lõbumaja?

Jaanuaris andsin iseendale uusaastalubaduse teha vähemalt 2x nädalas mõõduka koormusega aeroobset sporti ja koguda aasta lõpuks pulsikellaga 7500 "trenniminutit". Võtsin eesmärgi ühikuteks "minutid", kuna tahtsin võimalikult palju teha mahutrenni ja mitte rapsida kCal või km kogumiseks.

Millalgi kevadel avastasin, et 7500 minutit on vähevõitu ja tõstsin motivatsiooni, viies uusaastalubaduse 10000 "spordiminuti" peale.

Eelmisel nädalal said need 10000 minutit täis. Tõsi, lugesin 25% kevadel Austrias mäesuuskadel oldud ajast "sportimiseks" ja suvel seltskonnaga Lofootides käies kogunes pulsikellale üsna palju suhteliselt mada pulsiga (kohati alla 120bpm) matkatundi.

Praeguseks olen 2009. aastal teinud 100 trennikorda, dressi olen selga saanud keskmiselt 3.5 korda nädalas. Jooksutempo on aasta algusest ~sama pulsi juures läinud ~1min (olenevalt päevast, mõnikord ka 1:30) km kohta kiiremaks (kevadel suutsin õiges pulsivahemikus vaevu jooksusammu teha), rattaga sõidan 20km/h asemel 25km/h.

Kuna vana eesmärk sai täis, siis tuli uus välja mõelda . Minutites trennikoormuse mõõtmine on ikkagi osutunud petlikuks (1h jooksu <> 1h kepikõndi <> 1h sulgpalli <> 1h rattasõitu), seega valisin uueks ühikuks kulutatud kilokalorid.

Ekstrapoleerisin praeguse trennikoormuse aasta lõpuni ja seadsin selle aasta kolmandaks eesmärgiks koguda pulsikellaga 120 000kCal

Veel mõned numbrid, mille võiks aasta lõpuks täis saada - jooksu/kõndi 600km (koos TAOK X rogainiga) ja jalgrattasõitu 1500km.