Risttee

Lugedes mitme ajaveebniku sissekandeid autode ja loomade ristuvatest trajektooridest hakkasin mõtema, et mul on siiani õnne olnud (ptui-ptui-ptui).

Oma võrdlemisi napi, 55 000 kilomeetrise juhistaazhi jooksul olen läbi elanud kolm kerget plekimõlkimist (õnneks mitte ühtegi oma süül) ja minu käe läbi on otsa saanud peale lugematu hulga putukate ja rohuliblede kaks väikest looma.

Esimeseks ohvriks oli nii umbes 4a tagasi üks linavästrik, kes pikeeris ootamatult maanteekiirusel liikuva auto iluvõresse ja kellest ainult pahvakas sulgi järele jäi. Aastake hiljem jooksis keset hommikupoolset sügisest ööd üks suur ja rasvane rott Tallinnas Nõmmel kõnniteeäärsest võsast otse auto ette. Tänav oli tühi nii inimestest kui autodest, tegin isegi rooliga nõksu, et vaesekest mitte alla ajada. Sellest hoolimata suutis rott vasakpoolsele tagarattale pihta saada. Nägin peeglist, kuidas obaduse saanud rott elutult meetrikese edasi rullus ja siis lebama jäi.

Tõsisem mure autoga suurele ulukile otsa põrutamise osas tekkis mul eile, kui peale üheksat õhtul Marisega Tartust Tallinna poole sõitma hakkasime. Enamus teed möödus parajalt tüütus udus. Liiklus oli selle maantee kohta küll erakordselt hõre ja enamuse teed hoidsin ennast kolme kuni viieautolises hõredas kolonnis, kus iga kahe auto vahel ca 150m (et saaks täistuledega sõita, aga ometi oleks eessõitja tagatuledest näha, kuhu tee keerab), aga siiski kujutasin mitu korda vaimusilmas ette, kuidas peale vastassuunas tulijast möödumist täistulesid sisse lülitades seisab 50m kaugusel põder ja vaatab hämmingus näoga minu poole.

Leave a Reply


.pri.ee priiks!