Otdõh
Jiihaa, puhkus algas. Sain sellest aru alles täna tulisoolases aga mõnusalt soojas 29-kraadises ookeanivees 35-kraadise päikese all lebades.
Nagu ikka, oli viimane tööpäev eriti ebameeldiv. Mul oli parasjagu palju tööd vaja enne kella kukkumist valmis saada, aga kõigepealt oli finantsneidistel vaja meid mööda korrust ümber kolida, siis tuli teade, et 'paanika-paanika ettevõttes x, kell y peab olema nende kontoris päästeoperatsioonil'. Õhtul viitsisin vaevu pakkida.
Reis Washingtoni oli väsitav. Jätkulend Kopenhaagenist pidi startima kell x. Marssisime poolteist h enne värava ette valmis, aga 20min pärast tuli mingi vend ja ajas meid sealt minema, siis pandi kogu lounge kinni ja hakati inimeste passe kontrollima (kusjuures 'passikontroll' oli käsitsi ja Taani keeles letile kirjutatud). 45 min enne pardalemineku algust teatati, et teine piloot olevat kogemata kombel hoopis Malmös, aga ta olevat just autosse istunud ja jõuab tunniajase hilinemisega lennule. Tegelane hilines mingi poolteist h. Ka lennuk oli kõhedusttekitav - 'ainult' 2 mootoriga, salongituled pidevalt vilkusid ja kustusid hetkeliselt, videoekraanid jooksid kogu aeg kokku-lahti ja meediamängitajad ei kuulanud sõna. Tagaosas, kus me istusime, oli kohutavalt mürarikas, lennuk vappus turbulentsi käes päris vihaselt ja jõnksutas kogu aeg vasakule-paremale pöörata. Kogu agoonia kestis 8h.
PS, ookeanis üritas mingi vähiline mind oma lõunasöögiks võtta. Ise oli nii umbes 5cm pikk, aga hakkas jalast kinni ja tuli lahti alles siis kui ma ebainimlikul häälel karjatasin ja jalaga vehkisin.
