Konversationen

Ma sirvisin "Freakonomicsit" umbes kuu tagasi raamatupoes, aga jätsin ostmata, kuna selle kaanel olid reklaamlaused stiilis: "Olge valmis hämmastuma", "Ketserist majandusteadlane uurib igapäevaelu varjatud külgi", "Kui Indiana Jones oleks majandusteadlane, oleks ta Steven Levitt". Phh.. kui odavat haipi tahan, kuulan kommertsraadiot või vaatan TV3-e.

Kuna aga vähemalt kahes vestluses tarkade inimestega tuli pealkiri "Freakonomics" esile, ostsin lõpuks ära.. internetist, et poes mitte reklaamist tülgastununa alla anda.

Ma arvan, et seda raamatut oleks paslik iseloomustada samasuguse pöördega, nagu Top Gearis autosid kirjeldatakse. Hea auto puhul alustatakse häirivatest külgedest ja siis tuleb hääletooni muudatus ning pidulikul madalal põrinal: "hoolimata sellest, et keskkonsool nagiseb, meeldib see auto mulle vedrustuse pärast".

Kõigepealt heast. "Freakonomics" pole küll eneseabiraamat, aga täidab minu "hea eneseabiraamatu" kriteeriumi - paneb mõtlema, et kui ma homme tööle lähen, siis teen seda-seda-seda ja seda hoopis teisti. Kuidas? Ei tea! Aga teisiti sellegipoolest.

Peale sellise toreda optimismi on see raamat halvas mõttes ameerikalik, teoorias liiga lahjendatud ja liiga vähe sidus.

Esiteks häiris mind ameeriklastele "kohustuslik" stiil, kus kõigepealt haibitakse viis lehekülge seda, millest rääkima hakatakse, siis öeldakse viie lausega sisu ära, ja lõpuks aetakse veel kolm lehekülge täite-iba.

Teiseks on see raamat nagu pesuloputusvahend või Cillit Bang - sobib kõigile, "pole kellelegi liiga keeruline", "ka neile, kes vihkavad numbreid". Ilma numbrite ja detailsemate järelduskäikudeta saab kauni põneva jutu huvitavatest teemadest, aga kahjuks ei õpeta see lugejat eriti oma elu sarnaselt autorite tarkusele analüüsima.

Lõpuks sidususe puudumine peatükkide vahel. Autorid on uhked, et on hakkama saanud "friiki" raamatuga, millel polegi läbivat teemat, lihtsalt läbiv teooria, et paljudel maailma asjadel on varjatud küljed ja uurides inimeste ajendeid/motiive, võime neist varjatud külgedest teada saada.

Selle läbiva idee ümber oleks võinud sidusamalt kirjutada. Nii majandusteadlane Steven Levitt kui ajakirjanik Stephen Dubner tunduvad piisavalt teravad kriidid, et sellega hakkama saada.

Ilmselt oleks vähem-ameerikalikku, kontsentreeritud ja teemastatud raamatut ostnud vähem inimesi... aga ehk oleks kokkuvõttes sügavama mulje jätnud.

Vähemalt on eesikeelne pealkiri "Hullumajandus" nutikas.

This entry was posted on Sunday, December 14th, 2008 at 9:45 pm and is filed under Raamat. You can follow any responses to this entry through the RSS 2.0 feed. You can skip to the end and leave a response. Pinging is currently not allowed.