Konversationen

Näib, et laulupeo ja kommertsi suhe on inimestele väga hell teema. Eilses Postimehe gallupis, kus küsiti laulupeo sissepääsu hinna kohta, jäi peale arvamus, et pääs laulupeole peaks olema kas täiesti tasuta või sümboolse summa eest (80% vastanutest). Seega arvatakse, et kulud peaks katma kas riik või mõni ettevõte.

Mina leian, et täiskasvanutele 100EEK ja lastele-tudengitele-pensionäridele-invaliididele 50EEK pole ülemäära kõrge summa. Arvestada tuleb, et laulupeoliste kokku toomine, söötmine-jootmine ja majutamine nõuab palju tööd ja raha.

Täna pingutas ajakirjanik Rein Sikk aga kümnekordselt üle, avaldades artikli pealkirjaga "Sponsor orjastas tuhandeid laululapsi" (tõsi, Postimehes muutus pealkirja varsti vähembravuurikaks - "Sponsor tegi laululastest elavad reklaamid").

Artikli sisuks oli hädaldamine selle üle, et mingi ettevõte jagas laulupeolistele kaelapaelu, millele ettevõtte nimi peale kirjutatud, muutes lapsed liikuvateks reklaamideks. Laulu ja Tantsupeo Sihtasutuse juhataja vastas rünnakule, öeldes, et paelte võtmine oli vabatahtlik.

Mina nägin, et:

• lauluväljaku väravas müüdi pileteid, mille peale oli kirjutatud "Piletilevi", muutes külastajate taskud nii reklaamkastideks;
• laulupeol müüdi jäätist, mille pakil oli kirjas "Balbiino", muutes jäätisesööjad nii liikuvateks reklaamideks;
• laulupeol müüdi istumisaluseid, millel oli EMT reklaam, muutes inimesed nii istuvateks reklaamideks.

Tõepoolest, lastele reklaamkirjadega esemete jagamisele tuleks läheneda ettevaatusega, aga ka ajakirjanik peaks suutma vältida verbaalse kõhulahtisuse tulemuste avalikustamist ja objektiivselt/taktitundeliselt lähenema (kuigi tõenäoselt see pealkiri oma eesmärgi - teenida ajalehele käivet - täitis).

This entry was posted on Tuesday, July 3rd, 2007 at 3:09 pm and is filed under Varia. You can follow any responses to this entry through the RSS 2.0 feed. You can leave a response, or trackback from your own site.