Raamat: Daniel Kehlmann "Maailma mõõtmine"
Üle pika aja ilukirjanduslik raamat.. ja hea pealekauba: eestikeelne tõlge raamatust "Die Vermessung der Welt", autoriks Daniel Kehlmann.
Daniel Kehlmani "Maailma mõõtmine" on pseudobiograafia kahest vastandlikust "ja samas nii sarnasest" suurest 18. sajandi saksa teadlasest - Carl Friedrich Gaussist ja Alexander von Humboldtist.
Raamat räägib ridade peal sellest, kuidas need kaks supekangelase võimeteni venitatud meest maailma mõõdavad - üks rännates, suheldes, ronides ja kogedes, teine kodus nelja seina vahel või teleskoobitornis* mõtiskledes.
Kui miski tundub hirmuäratav, siis tuleb seda mõõta.
Marcus Herz
Ridade vahelt lugedes jõuab raamat tegelikult tõdemuseni, et "elu on üürike", füüsiline vananemine ja mentaalne väsimine tabab igaüht meist ja aasta aastalt tekib inimese arusaamisesse maailmast aina enam kaost, segadust.
Kehlmanni "Gauss" on ülitundlik ja kurvameelne. Mõõdab hallide ajurakkude, vaikuse, hanesule ja tindi abil maailma kodu turvalisest keskkonnast lahkumata. Enamgi veel, ühiskondlikud ja perekondlikud kohustused paistavad teda sügavalt häirivat. "Von Humboldt" on see-eest hulljulge seikleja, kes ei põrka tagasi ühegi mäe vallutamisest, ühtegi kraatrisse laskumisest või ühegi tundmatu aine maitsmisest, tähendades kõik hoolikalt üles.
Raamatu "Gauss" ja "Humboldt" on nohik-superkangelased.. "dünaamiline duo". Autor libiseb kiirelt läbi kogu nende elu ja avab sellest ainult niipalju, kui on vaja ridade vahelt loetava emotsiooni tekitamiseks. Selles mõttes ei tasu raamatust otsida faktitäpsust või tasakaalustatud kujutlust kellegi olemusest.
Kui tavaliselt ärritab mind ilukirjanduse juures halvas mõttes "prantslaslik" romantilisus või vahutav külafilosoofia, siis Kehlmanni asjalik melanhoolsus läheb vägagi täppi.
* Jah, ma tean, et selle hoone nimi on observatoorium, a teleskoobitorn sobis teksti paremini.
